Kuidas ohutada kohtu ja reite. Vabadussõjalased

Lisatud oli Johan Laidoneri pilt allkirjaga "Fašistlike sõjaorganisatsioonide liider kindral Laidoner". Jaan Tõnissoni valitsus Tõnisson kuulutas kogu riigis välja kaitseseisukorra , löögirühmad saadeti laiali ja valitsuse kritiseerimine ajakirjanduses keelati. Valla-, alevi- ja linnavolikogudest heideti välja Vabadussõjalaste Rahvaliikumise kandidaati. See hull oli ümbritsetud kaasajooksjatest, kellel samuti oli vähe ausust ja tarkust, kuid kes kasutasid võimalust sõita tarmuka "rahvajuhi" — tegelikult hullu kõik niisugused hullud on erakordselt tarmukad [oma] sõiduvees. Järgnevail päevil ei vahetanud enam ükski Rootsi pank Eesti raha ja Rootsis tekkis usaldamatus Eesti vastu [2].

Noorpõlv[ muuda muuda lähteteksti ] Jaan Tõnisson sündis Viljandi vallas Mursi talus.

Kodus valitsesid vennastekoguduse kasin ja kompromissitu vaim ning rahvuslik meelsus. Tõnisson õppis — Tusti külakoolis, sooritas seejärel Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina gümnaasiumi küpsuseksamid ja astus Tõnisson oli — Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees.

Seejärel naasis ta Tartusse. Ühiskondliku tegevuse algus[ muuda muuda lähteteksti ] Aastal ostsid Villem ReimanOskar Kallas ja Karl Koppel Hermannilt Postimehe ära ning nimetasid selle peatoimetajaks Tõnissoni.

Lehest kujunes kiiresti Eesti rahvusluse peamine häälekandja. Ning õigus oli tuulel: Kevadised kohavad vetevolinad ja murduvate jääpankade mürinad, esimesed rohul haljendavad aasad ja imeliselt ehitud õilmenupud, lepik-lindude lahked lood ja käo kurblik kukkumine — kõik kuulutas õnnest, mida loodus uuel aastal igavusest lootuseta unest päästes tundis [3].

Tõnisson oli kuni Eesti Vabariigi aastatel oli Postimees Tõnissoni juhitud erakondade leheks. Jaan Tõnissoni kõrkuseni küündiv isekus, põikpäisus ja agressiivselt ründav esinemismaneer tõid talle Kuidas ohutada kohtu ja reite igal sammul.

Tõnisson ja ta aatekaaslased propageerisid Mitmeaastase kampaania tulemusena hakkas eesti keele pruukimine ka kõrgseltskonna seas üha tavalisemaks muutuma. Tõnissoni tegevusest vihale aetud sakslased andsid talle hüüdnimeks "Nuustaku hertsog", mis oli seotud ka tema džentelmenlike maneeridega.

Eestlaste seas said tema populaarseteks hüüdnimedeks aga Koodi-Jaan ja Vana Jaan.

Ta väärtustas ka liberaalset demokraatlikku kodanikuühiskonda, ent jäi selles suunas liikumisel rahumeelsetele positsioonidele.

Seejuures oli ta aga äärmiselt sallimatu oma oponentide sealhulgas Konstantin Päts ja oma parteide siseopositsiooni vastu, kannatamata vähimatki vasturääkimist. Puhkes terav sulesõda, mis lõppes Tõnissoni võiduga: Ta propageeris ühistegevust, tema algatusel asutati Tõnissonist saigi üks Eesti tunnustatumaid ühistegevuse vedajaid, sai temast Ühistegevuse Edendamise Keskseltsi esimees ja Eesti Vabariigi aastatel ka ühistegevuse professor Tavaliselt on Postimehe ja Teataja vastuolu hinnatud põhimõtteliseks ning teravaks, kujutades seda tagantjärele "kahe suure" omavahelise gigantse heitlusena.

Ajalehtede sisu näib siiski olevat suhteliselt sarnane, mõlemad toetasid tugevalt Eesti rahvuslikku liikumist ja pöörasid suurt tähelepanu ka põllumajandusele, kuid Teataja rõhutas enam sotsiaalprobleeme, sest Tallinnas asus palju tööstustöölisi ning talurahvas oli Eestimaa kubermangus üldiselt vaesem kui Liivimaal.

Hoopis teravam oli Tõnissoni ja Postimehe vastuolu teise Tartu ajalehega Uudisedmille toimetajaks oli sotsialistlike vaadetega Peeter Speek.

  1. Vabadussõjalased – Vikipeedia
  2. Noorpõlv[ muuda muuda lähteteksti ] Jaan Tõnisson sündis Viljandi vallas Mursi talus.
  3. Parimad voimalused kaalulanguse huppamiseks

Samas olid ka Uudiste vaated üldiselt rahvuslikud, kuid Tõnissoni aatelise suuna asemel keskenduti tunduvalt enam majandusprobleemidele ja vaesema rahva olukorrale. Oma poolehoidjate ja mõttekaaslastega asutas ta Erinevalt teisest toonasest eestlaste parteist, Eesti Tööliste Sotsiaaldemokraatlikust Ühisusestsai Tõnissoni erakond teatud määral jätkata oma tegevust ka pärast Sama aasta novembri lõpus kutsusid rahvuslased Tartusse kokku maa- ja linnaomavalitsuste ning seltside "rahvaasemike" esindajad, et arutada eestlaste edasisi tegevussuundi.

Tõnisson ja ta kaaslased pooldasid keiser Nikolai II oktoobrimanifestis kuulutatud vabaduste reaalset ellurakendamist ning eesti keele ja eestlaste positsioonide võrdsustamist sakslaste ja venelaste omadega, eriti hariduses. Revolutsiooni jätkumist ei pidanud nad enam vajalikuks, arvates, et edasisi muutusi saab läbi viia rahumeelsete reformidena.

Kuid suur osa rahvasaadikuid olid tunduvalt radikaalsemalt meelestatud. Nii tekkis kongressil tõnissonlaste ja radikaalide vahel terav vastuolu, mis lõppes koosoleku lõhkiminekuga juba selle algul, kui ei suudetud kokku leppida koosoleku juhatuse valimistes. Tõnissoni pooldajad jäid algsesse koosoleku toimumispaika " Bürgermusse " majja, radikaalid eesotsas Jaan Teemantiga pidasid oma koosoleku aga Tartu Ülikooli aulas "aulakoosolek".

Rasva poletamine kiirpoti retseptid

Tagantjärele on arvatud, et mõlemal koosolekul oli umbes sama palju inimesi, ning on teada, et väga suur osa inimestest käis kahe koosoleku vahet, suutmata otsustada, kumma programmi ta toetab. Kongressi lõhkiminekust on üpris põhjalikult oma mälestustes kirjutanud Friedebert Tuglas.

Revolutsioonist revolutsioonini — [ muuda muuda lähteteksti ] Maja, kus elas Jaan Tõnisson Duumas sai Tõnisson tuntuks jõulise kõnemehena, ent kuna autonomistide arv Duumas oli suhteliselt väike ning nende vaated suhteliselt erinevad näiteks poolakad nõudsid riiklikku iseseisvust, mis toonastes oludes oli mõeldamatusiis jäi nende reaalne mõju Venemaa asjadele sisuliselt olematuks.

Hiljem liitusid eesti saadikud kadettide saadikurühmaga. Eestlased ja lätlased nõudsid ka karistussalkade tegevuse uurimist, kuid valitsus hakkas asja menetlemisega venitama.

Kaalulangusrakendused, mis loendavad punkte

Peagi saadeti I Riigiduuma laiali. Hiljem arreteeriti Tõnisson Viiburi märgukirjale kus protesteeriti Duuma laialisaatmise vastu allakirjutamise tõttu ja oli Postimehe väljaandmine peatati 8 kuuks.

Tõnissoni initsiatiivil loodi Esimese maailmasõja ajal asutas Tõnisson Tartusse Ajutise Põhja-Balti Komiteemille ametlikuks tegevuseks pidi olema vaid sõjapõgenike või muidu sõjas kannatada saanud inimeste abistamine, Kuidas ohutada kohtu ja reite tegeles ka rahvuspoliitikaga, arutas üldisemaid ühiskondlikke probleeme ning esitas valitsusele seaduseparanduste ettepanekuid.

Pärast Veebruarirevolutsiooni nimetas Tõnisson Rahvameelse Eduerakonna ümber Eesti Demokraatlikuks Erakonnaksmille juhiks jäi ta kuni Selle erakonna järeltulijaks sai Eesti Rahvaerakond. Tõnisson oli varem toetanud kahekubermangulise autonoomse Eesti loomist, ent see idee oli tagasi lükatud. Milline oli tema mõtte ajend, on selgusetuks jäänud: Tõnissoni vastased nägid selles katset Lõuna-Eesti kuberneri koht enda kätte saada ning Tartu tähtsust kunstlikult upitada, pooldajad on rääkinud sellest aga kui tasakaalustatud regionaalpoliitika ja parema valitsuskorralduse loomise plaanist kahe kubermangu korral oleks saanud lisaks kuberneridele ametisse Rase kaalulangus esimene trimester ka kindralkuberneri, kel oleks kuberneridest tunduvalt enam võimu.

Sama aasta sügisel sai Tõnissonist 5. Oma sõnavõtus Seda ei peeta veel otseseks taotluseks Eesti iseseisvumisele, kuid oli tugev samm sinnapoole. Föderatsiooni-ideed jäid Tõnissonile hingelähedaseks edaspidigi, hiljem hakkas ta propageerima demokraatliku Euroopa Föderatsiooni ideed. Tema eestvedamisel toimus kuu lõpus "Tartu mäss", kus rahvas kogunes sinimustvalgete lippudega raekoja platsile, toetamaks Eesti Maanõukogu Naiste kaalulangus sooki Seepeale arreteeriti suur hulk Eesti rahvuslasi, sealhulgas ka Jaan ja 1.

Eesti jalaväediviisi ülem Aleksander Tõnisson. Mõlemad Tõnissonid viidi Tallinna Patarei vanglassekus kommunistide juht Viktor Kingissepp neid üle kuulas.

Jaan Tõnisson – Vikipeedia

Mõne aja pärast saadeti Jaan Tõnisson maalt välja ja nii sai temast pooleldi vastutahtmist Eesti esimene välisesindaja. Ta asus kiiresti organiseerima Eesti välissaadikute võrku ja oli Kogu selle aja viibis ta välismaal ja püüdis esialgu veel väljakuulutamata Eesti Vabariigile võita välisriikide toetust.

Mõnevõrra see tal ka õnnestus: Eesti valitsust nõustusid de facto tunnustama nii Prantsusmaa kui ka Suurbritanniamais ka Itaalia. Tõnisson ja liberaalne Eesti Vabariik[ muuda muuda lähteteksti ] Ka ministrina jätkas ta Eesti esindamist välismaal. Esialgu jäi ta opositsiooni, kuid sama aasta sügisel moodustas Tõnisson Eesti peaministrina oma esimese valitsusemis juhtis riiki kuni Tõnissoni valitsuse ajal lõpetati edukalt Vabadussõdasõlmiti Tartu rahu ja astuti esimesi samme normaalse riigikorralduse ülesehitamiseks.

Kaalulangus Maratoni kiirus

Juulis algas aga valitsuskriis, sest vasakpoolsed erakonnad otsustasid valitsusest lahkuda. Uus peaminister Ado Birk sai Asutavas Kogus aga väga väikese toetuse ja loobus valitsusjuhi kohast.

Reikop ja Lõbu: kaalume Reitelmanni vastu kohtusse pöördumist | Eesti | ERR

Nii pani oma teise valitsuse kokku Tõnisson, ent seegi pidi enne aasta lõppu tagasi astuma, sest seekord tekkis vastuolu talumaade jagamise ümber valitsus tahtis maid anda eelisjärjekorras Vabadussõjas silma paistnutele, ent sotsialistid olid selle vastu.

Ametisse astus Ants Piibu valitsus. Järgnevalt oli Tõnisson I—V Riigikogu liige; — ja — Riigikogu esimees, — ja riigivanem ning — välisminister. Aastail — elas ta püsivalt Tallinnas [6].

Postimehe majanduslikud raskused jätkusid. Pankrotti välditi vaid raamatupidajalike manipulatsioonidega [8].

Tõnissoni eesmärgiks oligi Eesti lähendamine Skandinaavia maadele, sest ta taipas, et Balti riikide omavaheline liit jääks välisjulgeoleku tagamiseks liialt nõrgaks. Ent Rootsi ei olnud liidust Eestiga reaalselt huvitatud ja hilisemad valitsused asusid otsima hoopis Poola toetust.

Lõpptulemuseks oli see, et tuge ei saadud kusagilt ning Eesti pidi leppima nõrga ja lõdvalt seotud Balti Liiduga. Kui ta uuesti valitsusjuhiks sai, oli tema suurimaks mureks lahendada Eestit ikka veel vaevav majanduskriis. Selleks oli vaja devalveerida Eesti kroon ; et aga asi tekitas paljudes põllumeestes ja vasakpoolsetes vastuseisu, oli seda väga raske teha.

Eelmised valitsused ei olnudki "krooni kukutamisega" julgenud tegeleda ning Pätsi valitsus oli isegi selle avaliku propageerimise keelanud. Tõnissoni valitsus tegi asja ära, kuid sattus seejärel konkurentide terava kriitikatule alla. Lisaks sellele süüdistati teda ka Eesti kahe Kuidas ohutada kohtu ja reite mahaparseldamises Peruulekuigi tegelikult oli nende müügis kokku leppinud juba eelmine valitsus.

Kui ta oli öelnud: Peame looma võimu, kes pole rippuv rahvaesitusest, kes aga ei teotseks omast tahtest, vaid seaduslikult ja lojalselt, katkestas teda vapside tekitatud müra ja visati paukpadruneid. Politsei ajas mürgeldajad laiali ja Jaan Tõnisson sõitis minema. Järgmisel päeval kehtestas tema valitsus Tartus Kaalulangus Cherry Creek Tartumaal kaitseseisukorra [9].

Tõnissoni valitsuse ajal toimus ka Vabadussõjalaste poolt esitatud uue põhiseaduse rahvahääletus. Poliitiline elu oli väga agressiivne, toimus lööminguid erinevate parteide esindajate vahel ja moodustati paramilitaarseid ühinguid.

Jaan Tõnissoni valitsus Tõnisson kuulutas kogu riigis välja kaitseseisukorralöögirühmad saadeti laiali ja valitsuse kritiseerimine ajakirjanduses keelati.

Navigeerimismenüü

Oktoobris toimus rahvahääletus, kus vabadussõjalaste eelnõu kindlalt võitis. Et Tõnisson oli sellesuunalisele arengule põhimõtteliselt vastu seisnud, siis pidas ta referendumi tulemust oma valitsusele ka umbusaldushääletuseks ning astus tagasi, tühistades eelnevalt kaitseseisukorra.

Võimule sai Konstantin Pätsi viies valitsus.

Mis toitu rasva poletada

Kaitseaktsioon ei ole aga mitte ainult vajalik, vaid see peab olema ühtlasi tarvilikult haarav ja ulatuslik, ei tuldaks ainult väliseid nähteid kärpima, vaid ühtlasi katsutaks kõrvaldada ka hädaohu põhjuseid ja aluseid [10].

Tõnisson ja Aastal vabastati Tõnisson seoses kirjastusühisuse sekvestri alla panemisega Postimehe peatoimetaja kohalt, samal aastal peatati Rahvusliku Keskerakonna tegevus.

Tõnisson oli aastail — ta Tartu Ülikooli ühistegevuse professor. Et seda tsensuuri tõttu Eestis avaldada ei saanud, ilmus märgukiri Soome ajalehes Helsingin Sanomat. Aastal naasis Tõnisson poliitikasse ja kandideeris edukalt Riigivolikokku. Samal aastal oli Aeg rasva poletamiseks Riigivolikogus TR90 kaalulangushind ainus Konstantin Pätsi vastaskandidaat, kes seal suure häälteenamusega kaotas.

Tema välispoliitiliseks arusaamaks oli, et kui Nõukogude-Saksa suhted on halvad, siis on nende vahel olevail riikidel võimalik iseseisvaks jääda, kui need aga omavahel kokkuleppele jõuavad, siis mitte.

Nii lootis ta võib-olla anda oma panuse Nõukogude-Saksa vastasseisu tugevdamiseks. Samas ei panustanud ta ilmselt täielikult Nõukogude kaardile, sest otsis Kuidas ohutada kohtu ja reite Johan Laidoneri ja Pätsi nõusolekul Eestile toetust ka RootsistSoomest ja Suurbritanniast.

Nõukogude agendid tema käest ilmselt mingeid riigisaladusi teada ei saanud ning pärast Talvesõja algust pettus Tõnisson Nõukogude-orientatsioonis täielikult.